lan bu novusordoseclorum

Loomulik, et kõike seda ei võinud juudid veel oma arvele kirjutada lasta. Eriti piinlik oli, et üks “protokollide” venekeelne eksemplar juba 1906.a. 10.augustil oli Briti Muuseumi antud ja nr. 3926 d-17 all registreeritud. Ka oli võimatu ümber lükata eespool-nimetatud ettekavatsust. Mitmel ja mitmel viisil püüdsid juudi autorid “protokolle” võltsituiks tunnistada. Tehti koguni temast Vene poliitilise politsei väljamõeldis mingisuguste materjalide abil, mis ulatusid tagasi kuni Macchiavellini. Toodi välja mitmeid tunnistajaid. Kuid ikka äpardus asi mõnes peensuses, milles poldud hästi kokku räägitud.

Kõige halvem oli aga, et Theodor Herzli “Juudi riik” (1896.a.) ja “Päevaraamat” (I-III j., mis ilmusid hulga lühendustega 1922-23.a., seega tükk aega peale Herzli surma 1904.a.) sisaldavad mõtteid, mis on suurimas kokkukõlas “Siioni tarkade protokollidega”.

Ka on juudi maailmavalitsemise mõtteid juba Vanas Testamendis leida. Samuti leidub seal ütlusi varade koondamisest juutide kätte, suhtumisest teistesse rahvustesse ja palju muud, mida meie ainult seepärast pole harjunud nägema, et meid on õpetatud Vana Seadust idealiseerima ja temas nägema ristiusu alust, mida ta aga tõeliselt ei ole.

Teiste rahvaste suhtes kavalat käitumist õpivad juudid ka oma “talmudist” ja “shulhaan aruuhist”. Pealegi on olemas hulk väljendusi juudi kirjanduses, mis rõhutavad ikka sedasama juudi liialdatud enesetunnet ja nende “äravalitust”.

Euroopa sõjast kirjutab Herzl oma päevaraamatus juba 1896.a. 10.juunil:

“Järgmine Euroopa sõda ei või meie ettevõttele mitte kahju, vaid ainult kasu tuua, kuna kõik juudid oma varanduse teisal kindlas kohas hoiavad. Muide räägime meie rahutegemise juures rahaandjana kaasa ja saavutame meie eesõiguste tunnustamise poliitilisel teel.” Peale Baseli kongressi kirjutas Herzl päevaraamatusse: “Baselis asutasin ma juudi riigi” (1897.a.).

Kõige huvitavam on aga, et XVI sionistide kongress Baselis 1929.a. kinnitas 1897.aasta “Siioni tarkade protokollid”. Seega nad on ametlikult juutide poolt omaks võetud ja nende ehtsuse küsimus ei ole enam vaieldav. Proto- kollide sisust näeme, mida meil vabamüürlikult juudi süsteemilt oodata on.

Lõpuks pean tähendama, et lähemas tulevikus ilmub raamat, kus ükgibasjalikult selgitamisele tuleb, kui palju ja mis nimelt “protokollidest” täide on viidud ja kes selle täideviijad ja nende abilised on olnud ning on.